Kuu aega Itaalias

Hei-heii!

26. septembril sai minu vahetusaasta ühe kuu vanuseks! Aeg läheb tegelikult väga kiiresti ja tundub nagu oleksin ma just alles Eestimaa pinnalt lahkunud. See blogipostitus on küll pisut hilinenud, aga parem hilja kui mitte kunagi!

Kool

Käin umbes kuue kilomeetri kaugusel asuvas “F. Selmi” nimelises koolis, bioloogiakallakuga klassis, mis on suurepärane, sest olen ise bioloogiahuviline. Käin 3. c klassis, mis võrdub Eesti 11. klassiga. Kuigi selle järgi peaksin ma käima 4. klassis, kuna itaalased lähevad kooli aasta varem kui eesti lapsed. Kooli sõidutab mind koos minu host-õega tavaliselt isa ning nn ‘kooliala’ on väga suur, sest koosneb mitmest hoonest. Tunnid algavad iga päev kell kaheksa ja kestavad kas kella üheni või kaheni. Kõige rohkem erineb Itaalia kool Eesti koolist selle poolest, et koolis tuleb käia ka laupäeviti ning rohkem vahetunde peale ühe 15-minutilise pausi, ei ole, rääkimata toiduvahetunnist. Tundides ma veel väga aru ei saa, keelebarjääri tõttu, kuid siinkohal tuleb varuda kannatust. Hetkel mõistan ainult keemiat, matat ning bioloogias saan aru, mis teemast juttu on. Esmaspäeval tegin ka oma esimese keemia kontrolltöö, mis tundus, et läks üllatavalt hästi. Samuti olen ma juba kirjutanud itaaliakeelse kirjandi – google translate’i ja host-venna abiga muidugi ;). Klassikaaslased on samuti väga sõbralikud ja abivalmid. Meil on ka laboritunnid, kus vaatasime näiteks bioloogiatunni raames sibulajuurerakke ning keemiatunnis erinevate ainete elektrijuhtivust. Reedel, 27. septembril oli Modenas kliimastreik “Fridays for Future” ning seetõttu saime koolist vabastuse. Modena keskusesse oli kogunenud väga palju õpilasi, nende seas muidugi ka mina.

Nädalavahetused

Kliimastreigile järgneval nädalavahetusel läksime perega Frassinoro külakesse, mis asub mägedes kus minu host-perel on maja, nii-öelda suvekodu. Õhk oli värske ja vaade oli samuti imeline. Õhtupoolikul nägi ka maja lähedale aasale sööma tulevaid metskitselisi. Mägedes oli ka palju külmem kui Modena linnakeses. Ütleks, et lausa nagu Eestis. Järgmisel hommikul oli ka tihe udu, mis ei hajunud isegi poole päeva peale ära. Järgmisel pühapäeval osalesime Emilia Romagna regiooni vehklemisvõistlustel. Mina ja mu host-õde olime ainukesed viievõistlejad oma vanusegrupis, kõik teised olid Itaalia noored vehklejad. Alagrupist pääsesin edasi, kuid esimeses matšis viieteistkümnele tuli tunnistada 14:13 itaallase paremust. Vaatamata sellele oli võistlus väga tore ning päev lõppes host-ema isetehtud pizzaga. Just möödunud nädalavahetusel sõitsime perega jälle mägedesse, kuid seekord juba Alpidesse, täpsemalt Trento provintsis asuvasse Predazzo linnakesse. Mäed olid hingematvalt kaunid ning õhk nii värske. Seal toimus igaastane festival, mis tähistab lehmade talveks mägedest alla karjatamist. Selle auks toimus rongkäik, kus läbi linna jalutati koos lehmade, hubuste, koerte, eeslite, kitsede, ja isegi hanedega. Kõigil kohalikel olid seljas nende rahvusrõivad, mis olid väga sarnased Austria omadele (teate küll, traksipüksid ja sulega mütsid jne.) Talvel on see koht suusakuurort ning samuti toimub seal osa 2026. aasta taliolümpiast. Täpsemalt suusahüpped.

Ma pole just kõige parem kirjutaja, kuid mul läheb siin Itaalias väga hästi, saan palju keskenduda treeningutele, mis on super, ning koolitunnid on huvitavad, tahaks ainult rohkem aru ka saada :)).

Samuti pole ma kuigi hea fotograaf, kuna alati kui vaja millestki huvitavast pilti teha, pole mul telefoni käepärast või ma lihtsalt unustan pilte teha. Kuid siin on minu tagasihoidlik fotogalerii viimasest kolmest nädalast.