Hei-heii!

26. septembril sai minu vahetusaasta ühe kuu vanuseks! Aeg läheb tegelikult väga kiiresti ja tundub nagu oleksin ma just alles Eestimaa pinnalt lahkunud. See blogipostitus on küll pisut hilinenud, aga parem hilja kui mitte kunagi!

Kool

Käin umbes kuue kilomeetri kaugusel asuvas “F. Selmi” nimelises koolis, bioloogiakallakuga klassis, mis on suurepärane, sest olen ise bioloogiahuviline. Käin 3. c klassis, mis võrdub Eesti 11. klassiga. Kuigi selle järgi peaksin ma käima 4. klassis, kuna itaalased lähevad kooli aasta varem kui eesti lapsed. Kooli sõidutab mind koos minu host-õega tavaliselt isa ning nn ‘kooliala’ on väga suur, sest koosneb mitmest hoonest. Tunnid algavad iga päev kell kaheksa ja kestavad kas kella üheni või kaheni. Kõige rohkem erineb Itaalia kool Eesti koolist selle poolest, et koolis tuleb käia ka laupäeviti ning rohkem vahetunde peale ühe 15-minutilise pausi, ei ole, rääkimata toiduvahetunnist. Tundides ma veel väga aru ei saa, keelebarjääri tõttu, kuid siinkohal tuleb varuda kannatust. Hetkel mõistan ainult keemiat, matat ning bioloogias saan aru, mis teemast juttu on. Esmaspäeval tegin ka oma esimese keemia kontrolltöö, mis tundus, et läks üllatavalt hästi. Samuti olen ma juba kirjutanud itaaliakeelse kirjandi – google translate’i ja host-venna abiga muidugi ;). Klassikaaslased on samuti väga sõbralikud ja abivalmid. Meil on ka laboritunnid, kus vaatasime näiteks bioloogiatunni raames sibulajuurerakke ning keemiatunnis erinevate ainete elektrijuhtivust. Reedel, 27. septembril oli Modenas kliimastreik “Fridays for Future” ning seetõttu saime koolist vabastuse. Modena keskusesse oli kogunenud väga palju õpilasi, nende seas muidugi ka mina.

Nädalavahetused

Kliimastreigile järgneval nädalavahetusel läksime perega Frassinoro külakesse, mis asub mägedes kus minu host-perel on maja, nii-öelda suvekodu. Õhk oli värske ja vaade oli samuti imeline. Õhtupoolikul nägi ka maja lähedale aasale sööma tulevaid metskitselisi. Mägedes oli ka palju külmem kui Modena linnakeses. Ütleks, et lausa nagu Eestis. Järgmisel hommikul oli ka tihe udu, mis ei hajunud isegi poole päeva peale ära. Järgmisel pühapäeval osalesime Emilia Romagna regiooni vehklemisvõistlustel. Mina ja mu host-õde olime ainukesed viievõistlejad oma vanusegrupis, kõik teised olid Itaalia noored vehklejad. Alagrupist pääsesin edasi, kuid esimeses matšis viieteistkümnele tuli tunnistada 14:13 itaallase paremust. Vaatamata sellele oli võistlus väga tore ning päev lõppes host-ema isetehtud pizzaga. Just möödunud nädalavahetusel sõitsime perega jälle mägedesse, kuid seekord juba Alpidesse, täpsemalt Trento provintsis asuvasse Predazzo linnakesse. Mäed olid hingematvalt kaunid ning õhk nii värske. Seal toimus igaastane festival, mis tähistab lehmade talveks mägedest alla karjatamist. Selle auks toimus rongkäik, kus läbi linna jalutati koos lehmade, hubuste, koerte, eeslite, kitsede, ja isegi hanedega. Kõigil kohalikel olid seljas nende rahvusrõivad, mis olid väga sarnased Austria omadele (teate küll, traksipüksid ja sulega mütsid jne.) Talvel on see koht suusakuurort ning samuti toimub seal osa 2026. aasta taliolümpiast. Täpsemalt suusahüpped.

Ma pole just kõige parem kirjutaja, kuid mul läheb siin Itaalias väga hästi, saan palju keskenduda treeningutele, mis on super, ning koolitunnid on huvitavad, tahaks ainult rohkem aru ka saada :)).

Samuti pole ma kuigi hea fotograaf, kuna alati kui vaja millestki huvitavast pilti teha, pole mul telefoni käepärast või ma lihtsalt unustan pilte teha. Kuid siin on minu tagasihoidlik fotogalerii viimasest kolmest nädalast.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Aitäh lugemast!

Tere taas!

Nüüdseks olen ennast ilusti uues peres sisse seadnud ning nautinud vaba nädalat enne kui algab kooli trill ja trall.

Elan Emilia Romagna provintsis asuvas Modena linnakeses, mis on üsna rahulik kohake. Minu vahetusperes on lisaks emale ja isale ka vend ning minuvanune õde. Lisaks elavad kõrvalkorteris vanaema ja vanaisa ning korrus allpool teine vanaema. Süüa teeb peamiselt vanaisa ning iga toidukord, välja arvatud hommikusöök, toimub nende juures. Peaaegu iga söögikord on toiduks midagi pastalaadset, kuid kõik vanaisa tehtud toit maitseb vägagi hästi.

Peamiselt olen aega veetnud trenni tehes. Tegelen moodsa viievõistlusega ning õnnelikul kombel leiti mulle vahetuspere kohas, kus saan konkreetse spordialaga edasi tegeleda. Lisaks tegelevad ka mu vahetusõde ja -vend sama spordiga, seega saan nendega koos trennis käia! Peamised treeningud sellel nädalal olid õhtupoolikul ja kestsid olenevalt kas 2,5 või 3,5 tundi. Lisaks käisime mõnikord hommikul ujumas, mis lisas veel ühe tunni. See treeningplaan kehtis ainult sellel nädalal, kuna järgmisest nädalast hakkab kool ning seega ka uus hooaeg. Iga pühapäev toimub Modenas rahvajooks, kus mu vahetusisa ja -vend osalevad. Otsustasin ka osa võtta ning joosta keskmist distantsi milleks oli tookord 7,5 kilomeetrit. Jooksen siis rahulikult ning kuuendal kilomeetril hakkan natuke kiiremini jooksma. Kuid mis ma näen, pärast seitsmendat kilomeetrit ei paista üldse mitte finišijoon vaid hoopis kaheksanda kilomeetri tähis! Mõistsin siis, et olin kuskilt valesti läinud ning jooksin 7,5 km asemel hoopis pikema distantsi, mis oli 14 km! Mägedes! XD

Reede õhtul pärast trenni läksime koos host-õega Modena linna keskusesse, kus kohtusime tema sõpradega, ning mina sain näha Modena kesklinna, mis jättis armsa mulje, sest see polnud just kuigi suur, kuid mulle meeldis selle arhitektuur.

Laupäeval sõitsime perega mere äärde, nautima viimaseid kuumi päevi enne kooli. Sõitsime umbes kaks tundi kohta nimega Milano Marittima, kus asus rand nimega Pino Beach. Meri oli soe ja päike kõrvetav, ning veetsime ühe väga toreda päeva, mis sisaldas otse loomulikult ka gelatot. Tagasi koju jõudsime hilja ning läksime kohe magama.

Homme on esimene koolipäev ning seetõttu algab kool kell 10 ja toimuvad ainult 2 tundi.

Mis seal siis ikka, kool, siit ma tulen!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Tere, head lugejad!
Mina olen Johanna, tüdruk Tallinnast ja läksin YFU programmiga 10 kuuks vahetusaastale Itaaliasse. Suur aitäh selle võimaluse eest!

Seiklus algas esmaspäeva varahommukul kell 3.00, kui ärkasin, sõin ja läksin koos perega lennujaama. Vaatamata varasele kellaajale tulid mind saatma mu kallis pere ning ka mu truud sõbrad. Aitäh teile! Kui tähtsamad asjad olid YFU vabatahtlike poolt üle räägitud oli aeg öelda oma viimased head aegad.
Turvakontroll sujus sujuvalt, kuigi mulle tehti pisteline lõhkeainekontroll. Edasi läksime koos teise viie Eesti vahetusõpilasega lennuki peale, millega lendasime Soome. Seal kohtusime kahe Soome vahetusõpilasega ning järgmine lend oli kolme- ja pooletunnine reis Helsinkist Rooma. Enamiku lennu ajast ma magasin ning seega tundus lend veelgi lühem. Rooma saabudes lõi näkku kohe väga soe ja lämbe õhk, kuid õnneks elab minu vahetuspere Roomast põhja pool, kus on veidi jahedam. Lennujaamas ootasime koos Ameerika õpilastega veel ülejäänud õpilasi teistest riikidest ning siis saime asuda bussiga teele keelelaagri majutuskeskusesse. (Selgituseks: kõigepealt on mul keelelaager ja aasta alguse seminar Rooma lähedal, ning siis, 5. septembril saan lõpuks kohtuda oma vahetusperega). Viibime kohas nimega Centro Giovanni XXIII, kus olen ühes toas koos sakslasega nimega Lotte ja soomlasega, kel nimeks Milla. Olin pikast päevast väga väsinud, ning õhtul voodisse heites uinusin silmapilkselt.
Järgmisel päeval tehti meile keeletest, et jaotada meid taseme järgi gruppidesse. Gruppe on kolm, ehk esimeses on kõige algajamad, teises on need, kes natuke juba midagi teavad ja kolmas grupp on kõige tugevamatele. Endagi üllatuseks sain teise gruppi XD!
Pärast gruppidesse jagamist toimus esimene keeletund, mis möödus vägagi meeleolukalt. Üks keeletund kestab umbestäpselt 3 tundi, ning päevas on tunde tavaliselt 2 (vähemalt alguses oli nii, kuid laagri lõpupoole olid tunnid ainult hommikul ka kestsid 4 tundi, koos väikeste pausidega). Õhtusöögiks pakuti lasagnet, mis maitses vägagi hästi!

***
Rooma
Kolmapäeva hommikul pidime ärkama vara, sest kavas oli külastada Roomat! Meid(laagrilisi) jaotati nelja gruppi (mina olin oranžis gruppis), ning siis sõitsime rongiga Rooma ning sealt omakorda metrooga Colosseumi juurde, kust algas meie ekskursioon. Pean mainima, et Itaalia rongid on Eesti omadest palju suuremad. Esimesena külastasime kuulsat Colosseumi, mis oli tõesti üks väga võimas ehitis. Järgmisena jäid meie teele iidsed Rooma linna varemed, Piazza Venezia ja Piazza Navona. Lõpuks läksime kuulsasse Pantheoni, kõikide jumalate templisse, mille katuses on auk. Järgmine vaatamisväärsus oli teadatuntud purskkaev (Fontana di Trevi), kuhu ka meie oma õnnemündid viskasime. Oma tuuri lõpetasime Piazza del Popolo juures ning veetsime väheke vaba aega seal kõrval olevas pargis, kuni saabus aeg hakata tagasi minema.

***
Ülejäänud päevad kulgesid üsna ühesuguse rütmiga: ärkad, sööd, õpid, sööd, vaba aeg, tunnid/ühistegevus, sööd, vaba aeg, öörahu. Eelviimasel päeval külastasime ka lähedal asuvat väikest Frascati linna, kus saime natuke iseseisvalt ringi uidata. Samuti korraldati meil talendiõhtu, kus mina esitasin mõned mustkunstitrikid. Pärast kõiki imelisi esitusi andsime tervele YFU personalile üle meie poolt tehtud postri, kuhu olime igaüks midagi kas omas või muus keeles peale kirjutanud (peamiselt tänuavaldused).
Viimane laagripäev oli ühtaegu nii rõõmus kui ka kurb, sest kuigi me kõik tahtsime juba väga oma vahetusperre jõuda, oli raske jätta maha uusi ja häid sõpru, kellega olime nii lühikese aja jooksul lähedaseks saanud.
***
Äraminek toimus kiiresti, meid transporditi Frascati rongijaama, kust sõitsime juba tuttavasse Rooma rongijaama. Roomast läksime gruppidena edasi erinevate rongide peale. Peale minu läks Modenasse veel ka üks mehhiklane ning meid saatis YFU töötaja. Rong hilines ning seega kestis rongisõit kahe ja poole tunni asemel hoopis neli ja pool tundi.
Kuid ikkagi lõpuks lõpuks lõpuks jõudsime Emilio Reggio rongijaama kus kohtusin oma vahetusperega. Mul olid vastas pereema ja pereisa, kes võtsid mu nii soojalt vastu ja küsisid mult peaaegu esimese asjana, et kas mul on kõht tühi!
Rongijaamast suundusime kiiresti edasi Sassuolo linnakesse, kus toimus jooksuvõistlus, millest võttis osa ka minu host-vend. Jooks läks väga hästi, ta jooksis 9 km 28 minutiga ja viieteist sekundiga, kui ma õigesti mäletan, ning võitis sellega kolmanda koha!
Kui võistlus oli lõppenud, läksime sööma, ning muidugi oli oli minu esimeseks eineks uue perega pizza.
Lõpuks jõudsime koju. Minu vahetuspere kodu on väga kaunis, avar ja puhas. On näha, et nad armastavad korda hoida. Sain enda kasutusse katusetoa, kus mul on palju ruumi!
Pugesin kohe põhku ning uinusin kuulates vihmapiiskasid katusele trummeldamas ja naeratus näol!